1. Mida sa tegid aastal 2011, mida sa polnud varem teinud?

Kolisin Tallinnasse ja läksin erialasele tööle. See suhteliselt ütleb kõik.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma vist ei tegelenud 2010 aastal uusaastalubaduste tegemisega – päris ammu loobusin neist.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Eee kuidas võtta. Tädipoeg sai isaks.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Jah.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2012, mis puudus aastal 2011?

Päris OMA kodu.

6. Mis riike külastasid?

Suurbitanniat.

7. Mis kuupäev aastast 2011 jääb igaveseks su mällu? Miks?

1 juuni – alustasin siis oma päriselt iseseisvat elu Tallinnas ehk esimene tööpäev. Teine on päev, millal otsustasin Tallinnasse kolida – parim otsus üldse. Mäletan seda hetke detailideni, aga täpset kuupäeva hetkel ei mäleta, aga kuskile on üles kirjutatud.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Töö ja Tallinnasse kolimine ikka.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

. . . .

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ei. Emotsionaalne invaliidistumine ei loe, eks?

11. Möödunud aasta parim ost.

Lumelaud.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Kaarli ja mu ema. Kaarli, kuna ta on minuga niiiiii kannatlik ja ema, kuna ta lõpuks ometi elab endale!

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Pole viisakas blogis inimesi solvata.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Bensiinile ning tubakale ja alkoholile.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Tööle saamine ja sellega seotud sündmused.
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2011 meenutama?

Hmmm . . . kõik lood, mis mulle seda aastat meenutama jäävad ei ole üldse selle aasta lood. Parimad avastused on James Blake ja Jamie Woon. Seega James Blake – Limit to your love, Jamie Woon – Night Air ja Jamie Woon – Shoulda.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Osalt õnnelikum ja osalt õnnetum kui ei kunagi varem.

ii. kõhnem või paksem? Täitsa sama.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam.
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

I always live my life the fullest, seega mul pole selliseid soove.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Pidutsenud . . . samas, ma arvan, et ühel päeval, kui ma surema peaks, siis olen ma suht kindel, et ma ei mõtle, et oleks pidanud vähem pidutsema.

20. Kas sa armusid aastal 2011?

Jah, Tallinnasse. Siiralt, tingimusteta ja üleni.
21. Kui palju üheöösuhteid?
Hkhmm

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?
Telekat mul ei ole juba päris mitu aastat. Aga sarjadest How I met your mother ja Misfits.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Jah.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Kui kurb see ka ei ole, siis 2011 oli minu jaoks nii kiire, et väga lugemisele tähelepanu ei pööranud. Kui lugesin, siis polnud need nii head, et need praegu meelde tuleksid.
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

James Blake.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Erialase töö.

27. Mis oli selle aasta parim film?

The Warrior

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 23 ja veetsin selle sõpradega pidutsedes.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Oma kodu.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Julgem.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Muusika.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Suhteliselt ükskõik neist kõigist.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?.

Poliitika jätab külmaks.

34. Keda igatsesid?

Kedagi, keda ma kogu aeg vahelduva eduga igatsen – selles suhtes ei muutnud 2011 aasta midagi.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Inimeste vool minu ellu oli 2011 aastal päris suur – kohtusin paljude inimestega, kuid olulisemad on need inimesed, keda juba teadsin, kuid kes näitasid mulle endast külgi, mida ma kunagi varem näinud ei olnud.
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2011 õpetas.
Suureks kasvamine sakib!

Nüüd ma tahan lihtsalt magada. Ja puhata.  Aga mul on vaja pesta, puhkuse ajakava teha, eksamiks õppida, menetluspraktika aruanne kirjutada, magistritöö materjali kokku hakata ajama . . . and so on and so on!

Head uut!

Sas!

Ma endiselt arvan, et suureks kasvamine sakib, sest selle maailmaga tuleb kuidagi hakkama saada. Tõepoolest peab paika, et siin ei huvita kedagi, kes Sa keskkoolis või ülikoolis olid – mis tähendab, et tuleb ennast algusest peale tõestama ja kehtestama hakata – mis sakib. Väljakujundatud rollid ei maksa “suurte maailmas” eriti midagi, tuleb uuesti hakata ennast kehtestama sõbra, töökaaslase ja kõige muuna. Osadele hea võimalus uuesti alustada, teistele tähendab see uuesti algavat võitlust enda eksistentsi eest.

Mulle tundub, et suurte maailmas on inimestel oma rollid suuresti välja kujunenud . . . mis tähendab, et Sina pead sinna kuidagi mahtuma ja oma rolli leidma. Suhteliselt kiiresti jõuab kohale ka see, et kõik inimesed ei ole ilusad ja head ning kui keegi neist Sulle mingi sita kokku keerab, siis perse neid saata ei tohi. Strateegiliselt tuleb mõelda . . . kumb kasulikum on, kas oma mõtete ja tunnete välja paiskamine või hoopis vaikimine. Samuti tundub mulle, et suurte maailm koosneb suures osas manipulatsioonist . . . esiteks peab teadma, mida tahta ja teiseks, kuidas seda saada. Mitte hetkekski ei tohi ennast unustada ja “relvi” alla lasta, sest tõenäoliselt kasutatakse seda Sinu vastu. Kui mitte kohe, siis mõne aja pärast. Siiraid inimesi kohtab oma teel vähe. Kui mina kohtun mõne toreda ja siira inimesega, siis ma mõtlen KOHE, et mis tal viga on ja milline ta mänguplaan on. Ehk on see minu kretiini mõistus, mis käseb kogu aeg hambuni “relvastatud” olla ja mitte hetkekski ennast unustada. Samas, on mõned sündmused mulle viimase poole aasta jooksul näidanud, et muud moodi pole mõeldavgi.

Ma olen kindel, et need kogemused, mida mina praegu suurte maailmas poole aastaga asjatades olen saanud jagunevad enamus inimestel mitmete aastate peale, sest ma olen teadlik, et mitte igal pool ei käi asjad nii ega tule enda eest pidevalt võidelda. Raske õppustel, kerge lahingus.

Noor jurist pole kerge olla. Tuleb hakkama saada sellega, et Sa vastutad selle eest, mida Sa suust välja ajad või paberile paned. Sind on selleks tööle võetud, et Sa teaksid asju, seega mitte kunagi ei tule kõne alla vastus “ma ei tea”. MITTE KUNAGI. See õõnestab autoriteeti, inimesed tulevad Sinu juurde, et abi saada ja Sa PEAD teadma. Kui kohe ei tea, siis tuleb kasutada teatud võtteid andmaks edasi mõtet, et Sa uurid selle välja. Ükskõik, et Sul pole õrna aimugi, kust seda teada saada. Ka neid hetki on. Ma olen pidanud viimase poole aasta jooksul kokku puutuma juriidiliste probleemidega, mida ma isegi ei teanud, et olemas on…mis ajab naerma ja nutma üheaegselt.

Suureks kasvamine küll sakib, aga elu on tegelikult ikka kuradi ilus. ISE raha teenida ja tööl käia on ikka suurepärane tegelikult. Ma teen tööd mida ma armastan – see on raske, aga rewarding. See õppimise protsess, kuidas elu meie ümber käib, on pettumust valmistav, aga samas lausa hingematvalt kaunis jälgida. Ma olen oma aja ja raha peremees, ma kontrollin oma elu . . . tean oma võimalusi ja piire. Ja see on üks kuradima suurepärane tunne!

XoXo

Kuidas on tööl käimine parem, kui mõned tunnid päevas koolis veeta? Kuidas on see parem, et pead hommikul kell kaheksa tööle minema, no matter how bad you feel? Tööle tuleb minna isegi siis, kui Sa pole päris kindel, kas Sa oled ikka kaine – kooli ajal polnud muud, kui hommikul voodist pead tõsta ja jõuetult tagasi padjale panna, sest loengumatetjale saab ka kursaõelt. Kuidas saab olla nii, et olenemata sellest et eelmine õhtu sai joodud mitmed-mitmed šampused Vana Tallinnaga, PEAD Sa järgmine päev suutma kirjutada juriidilist arvamust, kui tegelikult pole Sul sellel hetkel üldse mingit arvamust mitte millegi kohta, mis siin Päikese all on?

Vähe sellest, olen ma viimase kuue kuu jooksul kokku puutunud probleemidega, mille olemasolust mul õrna aimugi ei olnud. Ma poleks kunagi arvanud, et mul nii palju igasuguseid põhimõtteid on . . . mille vastu tegutsemine mul füüsiliselt südame pahaks ajab.

Ma vihkan seda, et ma pean suutma ennast kohandada mingite oludega, sest mõned asjad lihtsalt on sellised nagu need on. Ma pean suutma muljet avaldada isikutele, kelle arvamus mind karvavõrdki ei huvita. Ma pean arvestama inimestega, sest nii on kasulikum. Ma PEAN inimesi tundma õppima, et saada aru, kas neid saab usaldada või mitte, sest vastasel juhul leian ma endal noa keset selga. Distantsi hoida kõigiga ei ole kasulik, sest suhteliselt kiirelt saab selgeks, et head suhted on kõige alus. Asju tuleb ütlemata jätta, sest vahest on targem vaikida. Ma pean alla neelama, kui mind avalikult naeruvääristatakse, sest sellega tuleb ära harjuda. MIKS ma peaksin selliste asjadega harjuma? Ma pean paberile panema kellegi teise mõtteid (mida ma ise kusjuures ei poolda ÜLDSE) ja siis selle eest vastu näppe saama, mille peale idee autorid kehitavad õlgu ja ütlevad, et deal with it. Kõik asjad on siin, reaalses maailmas, nii . . . paratamatud.

Iga. Faking. Inimene., kellele olen killukese enda ülaltoodud mõtetest rääkinud ütlevad kõik sama: tere tulemast päris ellu.

Mul on tunne, et mul pole enda maailmas enam õhku, ma ei saa hingata, ma ei saa olla mina ise. Minu mina-ruum on vägivaldselt käest kistud, sest alati on teised . . . alati on kellegi sõna olulisem, kellegi teise tunded olulisemad, alati tuleb teha nii nagu keegi teine tahab või kuidas kellegile teisele mugavam on.

Edasi läheb paremaks . . . pigem tuleb harjumus . . . ma ei taha nende asjadega harjuda. Kui see ongi see “päris elu” ja parim, mis maailmal mulle pakkuda on, siis ma ei taha seda. I didn’t “pay” for this shit!

Ainus, millesse ma olen võimeline iga päev tingimusteta armuma, on dnb.

Seda lugu olen siia juba vist pannud, aga nii kuradi hea on!

Anyway, elutantsudeni kaasvõitlejad!

* ka põhjus miks ma ei ole kuid kirjutanud.

Igal hommikul, kui ma uksest sisse astun, siis mõtlen “Score!” ning järgnema peaks ovatsioonides väänlev ja plaksutav rahvahulk. Aga ei. Tervitan inimesi (kes muide vaatavad mind selliselt, et see on JUMALA NORMAALNE, et ma iga päev kell kaheksa tööl olen), kõmbin oma kabinetti, panen arvuti tööle ja asun meile lugema.

Tere tulemast, mina olen jurist.

Tööl on ebanormaalselt tore. Vahest on raske. Väga raske. Aga need inimesed seal teevad kõik tasa, ja mis põhiline, me jääme üksteise suhtes olenemata olukorrast viisakaks. Õigusteaduse maailmas juba parasjagu on asjad nii, et iga inimene võib asju näha erinevat moodi ja keevalised vaidlused on kerged tulema.

Aga ma ausalt kogu hingest armastan oma tööd, ma armastan seda, et ma olen jurist. Ma armastan seda, et ma teen rasket ja keerulist tööd. Ma armastan seda, et vahest on päevi, kui ma ei taha peale tööd kellegagi suhelda. Ma armastan, et vahest ma tahaks oma laua paberitest, seadustest ja muust jamast puhtaks lüüa. Ma armastan seda, et vahest ma tahaks mõnele oma kolleegile vastu hambaid anda. Ma armastan ka seda, et ma tahaks neid vahest katki kallistada, sest nad on nii armsad ja abivalmid. Ma armastan seda, milline inimene on mu ülemus. Ja kõige rohkem ma armastan seda, et kui juhe on koos, siis saan helistada “löögirühmale” ja kõik tulevad hetkeks kokku ning mu muredele leitakse lahendus (n.t. kuidas saada mulle laenuks ühte rehvi). PS! Kui me ropendada tahame, siis paneme kabineti ukse kinni (miks mul oli vaja ühte rehvi laenuks).

Päris palju armastan ma seda, et minu arvamus LOEB ja osad asjad on NII sellepärast, et MINA ütlesin nii.

Kui enne tegi mu hüper-super äge ülemus nalju “Sind me saame vajadusel koondada katseaja ebarahuldavate tulemuste põhjal”, siis nüüd on naljad “löögirühma” suunal “Ärge öelge talle midagi, tal on katseaeg, ta võib päevapealt ära minna”.

Sellel aastal saab siis ära proovida, mis tunne on teha täiskohaga tööd ja lõpetada magistrantuuri! Raisk, suureks peab saama.

Endiselt oma elusse tingimusteta armunud!

XoXo

Reedel sai käidud Beach Clubis Netsky-d kuulamas, kaemas. Ma ei ole kunagi eriti olnud see tüüp, kes kuskil lava ees oma hinge seest välja möllab, aga seekord olin see mina. Sellest ajast, kui ma teada sain, et Netsky tuleb Eestisse ei kuulanud ma ühtki Netsky lugu. Raske oli, aga hakkama sain ja seestap oli see pidu minu jaoks ka lihtsalt uskumatult hea.

Ma olin suhteliselt veendunud, et Netsky ei suuda mind millegagi üllatada, sest tunnen tema loomingut edasi ja tagasi ning hiljuti sai teda Londonis nähtud, aga see, mida see tüüp sellel peol tegi . . .

Krants otsustas, tema läheb minema peolt, kuna kõik on liiga valju. Kui oleks tegemist olnud ükskõik millise teise artistiga, siis ma oleks kaasa läinud, aga mitte seekord . . . ja siis otsustas Netsky remixida SEDA lugu:

Ma olen seda lugu kuulanud alates sellest ajast peaaegu IGA päev, kui ma käisin James Blake-i Tallinnas vaatamas. Mu sõbrad on pidanud igasugustel üritustel seda lugu lausa oksendamiseni kuulama. Hea, et paljudel neist minuga James Blake-i suhtes sarnased tunded on.

Sellel hetkel, kui kõlasid esimesed klaveri helid, ma tundsin, kuidas kogu ülejäänud maailm minu ümbert kadus . . . ja mul oli pohhui, et Krants minema läks, mul oli pohhui, et ma olin läbimärg kellegi joogist, mul oli pohhui, et mu korterivõtmed olid Krantsi käes . . . mul oli Netsky ja James Blake!  Vaieldamatult üks mu elu hetki!

Päris hea hulk hiljem kritiseeris, et muusika oli liiga valju. Minul ka peale pidu kõrvad uugasid mitu tundi, aga Netsky ei saa KUNAGI liiga kõvasti olla. Noh, ilmselgelt on Netsky näol tegemist minu jaoks nr 1 artistiga, kellele tahaks lihtsalt vastu hambaid tõmmata, sest närvi ajab, kui geniaalset muusikat tüüp teeb – everything he touches turns into gold!

See nädal on Illusionis uue hooaja avamine London Elektricityga. Järgmine nädal on Tallinnas B-Complex (kelle loole Beautiful lies kuulub siiani minu listis tiitel “Maailma parim dnb lugu”) ja ülejärgmine nädal on Chase & Status. Maailma dnb lipulaevad on lõpuks ometi Eestisse jõudnud.

Muust muusikast rääkides, siis igasugused trummi-laadsed asjad on viimasel ajal väga popid. Ka reedel sai peale Netsky külastamist Pärnus Sugari ees kajoni mängitud . . . nagu ka mitmetel, mitmetel muudel õhtutel.

Aga hetkel lähevad mulle VÄGA peale ka sellised lood:

Seoses nende lugudega suured tänud Härra J.-le, kes neid lugusid mulle tutvustas!

Niipalju siis hetkel muusikast!

Õigupoolest pole mul midagi Teiega jagada ka . . . mu elu on hetkel küllaltki rutiinne – töö, kodu, pidu. Pretty much same every week. Mis tähendab, et ma ENDISELT põletan elu.

Ma olen viimase kolme kuu jooksul õppinud nii palju. Ma. Saan. Aru. ASJADEST. Ma mõistan NÜÜD inimesi, keda ma kunagi ei mõistnud . . . ja see teeb SITAKS haiget ning tekitab EBANORMAALSET süütunnet. Ma olen niigi võimeline ennast peaaegu surnuks süüdistama . . . ja nüüd mul on selleks veel rohkem põhjust. Mis mõttes ma ei mõistnud Teda aastaid tagasi . . . ja nüüd, kui sellest enam SITTAGI tolku pole, ma saan KÕIGEST liigagi hästi aru? Õppetund, ütlevad osad. Mis kasu mul sellest nüüd on? Öeldakse, et selleks, et seda viga enam mitte teha. No %&¤&¤#. Aga sellele “need inimesed” ei mõtle, et sellest ühest veast võib olla üleval ebareaalne karmavõlg . . . ja seda võimalust “mitte enam sama viga teha” ei pruugi kunagi tulla? Seestap jääbki vigadest õppimisest hinge vaid süütunne, et sai oldud piisavalt noor, rumal ja loll . . . ning elu lõpuni selle eest oma purunenud ideaalidega maksta.

Kui naised jõuavad mingisse kindlasse vanusesse, siis hakatakse soiguma sellest, et neil on liiga kõrged standardid. Ma tõepoolest ei olnud kursis asjaoluga, et 23 on KA see vanus, kus peaks hakkama oma latti alla poole laskma. Ma tahaks ropendada!

Mis mõttes tuleks latti alla poole lasta? Mul ei ole mitte kunagi olnud probleeme sellega, et need mehed, keda mina tahan, mind ei taha. Mind tahavad need mehed, keda mina ei taha. Ja mina ei taha ühtegi meest . . . ja neid keda tahan, need olen ka ERANDITULT saanud. Lihtsalt point being, ma isegi ei tea, kui kaua ma ei ole näinud isegi selle mehe varju, kellega võiks suhet arendada, võimalikult abielluda ja ühise kodu ehitada. Olen näinud selliseid lihtsalt-lõbus-koos-olla-mehi, kellega ongi lõbus . . . mõnda aega. Seejäral nad tüütavad mind ära. Sõbrad ütlevad, et mul on kõrged standardid. Mis kuradi kõrged standardid? Minu arvates on isiklik hügieen, emotsionaalne tasakaal, enesekindlus and all that other shit, mida ma mehes hindan suhteliselt normaalne. Muidugi ei saa ma jätta mainimata haridust. Ma saan kevadel õigusteaduse magistri, eks. Kuidas ma saan leppida vähemaga? Ma ei räägi konkreetselt kraadist ega pea ennast teistest paremaks. Ülikool ei anna ainult paberit, see ei ole vaid teadmised . . . kõrgharidus on way of thinking. Erialased teadmised erialasteks teadmisteks, kõrgharidus õpetab MÕTLEMA, analüüsima, prognoosima, oma AJU kasutama. Samas, enamus (kõrgharidusega) mehi, keda ma näinud olen, ajavad enamuse aja sellist ILA suust välja, et lausa paha hakkab. Ma ei suuda rääkida inimesega, kelle puhul ma näen, et tal pole õrna aimugi, millest ta ise räägib, veel vähem, millest mina räägin ja kes vaimustub asjadest, millest ta mitte midagi ei tea, lihtsalt selleks, et muljet avaldada.

Ma ei tea. Mina istun endiselt rõdul seltsiks pudel veini ja sigaretipakk ning vaatan, kuidas elu tundub minust kauge kaarega mööda minevat.

Tegelikult on mind suuresti kasvatanud ka Bänd. Kolm noormeest ja mina. Noormehed teadupoolest ei räägi eriti – neid ei huvita, kes midagi tunneb, kes kellega mida teeb ja kes purjus peaga mingi jamaga hakkama saab. Mis eile tehtud, see täna hooleta, st sellest ka ei räägita. Enamus inimesi seda ei suuda . . . ja see on üks paljudest põhjustest, miks ma neid nii väga armastan. Nad ei topi ennast minu ellu, nad ei tiri üles mingeid teemasid, millest ma rääkida ei taha, nad ei kommenteeri igal sammul, kuidas ma oma elu enam või elama peaks, aga samas on nad alati seal, kui ma neid vajan. Ja eks nad kõik vajavad ka vahest emotsemist ja tuge, aga nad ei viibi pidevas selles emotisonaalselt ebastabiilses olekus.

Mind puhtfüüsiliselt on hakanud ärritama, kui keegi küsib kuidas mul läheb. Seda enamasti sellepärast, et see on saanud käibefraasiks ja enamasti kedagi ei huvita, kuidas teisel inimesel läheb ning selle fraasiga summutatakse piinlikku vaikust või mõttelagedust. Jumala eest, ole parem vait! Ma hindan rohkem inimest, kelle kõrval ma saan ilma piinlikkuseta vait olla, kui neid “mida-Sa-eelmisel-suvel tegid”-inimesi. Hindan inimesi, kes peavad vaimseid dieete, mitte ei ole vaevatud verbaalsest düsenteeriast.

Ma nüüd ei ole kindel, kas endast mitte rääkida tahtmine on egoismi kõrgem klass (“mis minu sees, see minu oma”) või on see üks lakkamatutest võimalustest maailmale selg keerata.

Eks kõige selle taga on see, et ma lausa tunnen, kuidas ma hakkan suureks saama. Paljud asjad loksuvad paika. Ma. Mõistan. Asju. Ma saan aru asjadest, millest ma enne aru ei saanud, aga sellest kõigest äkki järgmises postituses.

PS! Ma armastan endiselt inimesi enda ümber ja mul pole plaanis maailmale selga keerata ning minu käest võib küsida küll, kuidas ma elan, aga mitte käibefraasina. Uskuge – ma saan aru.

Parim versioon sellest loost:

Ja ma ei saa mainimata jätta, et nii faking palav on kogu aeg . . . ma ei kannata palavust. Talv on parem. Enne olgu külm, kui palav. Külma vastu saab vähemalt riideid selga panna . . . sooja vastu pole midagi teha.

Olen oma mõtetega juba talves, kus lumi jalge all krudiseb. Selleks talveks on plaanis ka mõni väike tripp teha . . . Šveitsi või kuskile, kus on mäed! Krantsile see idee isegi meeldis. Yay!

Muidu naudin elu – teen tööd ja lõbutsen. Lihtne on elada, kui töö on see, mida Sa armastad! Palgapäeval on tunne nagu oleks tasuta raha saanud!

Jaanipäev mödus otseloomulikult Krantsi suvilas . . . neli päeva . . . 13,5 liitrit siidrit . . . söök . . . muu jook . . . sõbrad. Mmmm

Dnb maailmast

Mul pole eriti olnud aega muusikamaailmas veeta ja nüüd kui nädalavahetusel uude muusikasse süübisin, siis tundub, et dnb on nagu “kurjemaks” läinud – bassi biidid on tumedamad, löökide intervall on nagu aeglasem ja “tumedam” ning dnb-sse on hakatud rohkem sisse tooma dubstepi elemente. See pole sugugi halb – on ikka väga häid lugusid.

Lisaks on mul Netsky-st võõrutusperiood. Lubasin endale, et enne tema Eesti pidu ei kuula ma ainsatki tema lugu. Päris keeruline on olnud!

Bieber: God sent me to do music

Netsky: No I didn’t

Üldiselt olen endiselt veendunud, et dnb on parim asi, mis maailmasse loodud on!

Eile otsisin, et kus ligidal võiks Chase and Status esineda. Mõtlesin, et okei, järgmine kevad reisin siis mingile festivalile, millest ta osa võtab. Aga nüüd organiseeritakse Chase and Statust järgmiseks kevadeks hoopis Eestisse. Jumal tänatud, et Eestis on inimesi, kes kuulavad head dnb-d ja viitsivad sebida, et neid artiste Eestisse tuua. Okei, eile Flux Pavillion (teevad dubstepi) kukkus küll kolinal läbi, kuna nad ei jõudnud Eestisse kohale, aga tüübid vähemalt viitsivad midagi teha, et üldse artiste Eestisse tuua! Jänesed šampust ei joo ja sellises äris ikka juhtub.

Lugu, mille pärast ma Chase and Statusesse armusin:

ja sealt edasi tulid ainult hitid!

Plaat “No more idols” on peaaegu, et puhas kuld.

Järgmine nädal astun läbi Õllesummerilt, ülejärgmine nädal Krantsi sünnipäev . . . ja nii edasi!

Au revoir!

Seestap otsustasin domino challengist võtta need ülesanded, millega ma ennast samastada suudan!

# 16: Write down your top three dreams. Now write down what’s holding you back from them

1. Oma kodu – hetkel on asi vaid mõne asja taga. Tahan oma töökohas kindel olla, s.t. ootan katseaja lõppu, tuleb leida see ideaalne koht, kuhu endale kodu ehitada . . . samuti seisab veidikene ema taga. Aga järgmiseks kevadeks peaks kõik olema korraldatud!

2. Alaska – mille taga see hetkel seisab? Selle taga, et ma pean tööl käima . . . puhkust võtan alles talvel, aga seekord läheb see puhkus küll muudesse mägedesse ma arvan. Alaskale võiks minna enda 25-ndasks sünipäevaks, seega ca 2 aasta pärast!

3.

Rohkem ma sellest välja ei võtnudki. Enamus ülesandeid kordasid ennast või olid minu jaoks lihtsalt tühjad.